Kuido Merits

Valimised on läbi, aga “bänd” jätkab harjutamist

Tuntud noorema põlve kirjanik ja ettevõtja Sass Henno tõi oma Postimehe loos „Tallinna pühapäeva küsimus” välja põhjusi, miks ei ole seekord moraalne toetada vabakondi. Tähelepanuväärne oli seegi, et lugu ilmus täpselt päev enne kohalikke valimisi.

Henno kirjutas projektikirjutajate põlvkonna pehmo-hoiakust ja lõi hea kujundi: „Vabakonnad on selles võitluses nagu rajult alustanud punkbändid, mis lähevad laiali hetkel, kui solist tüdruku leiab”. Ta kurtis, et ei keegi ei protesteeri kui just projekt ei nõua ja kutsus retooriliselt üles: „Tehke bändi, palun”.

Vaataks kõigepealt põgusalt seda, kuidas vabakondadel ning suurelt jaolt seltside ja MTÜ-de põhjal moodustunud valimisliitudel (VL) valimistel üldse läks. (Muide, valimisliite oli üle Eesti registreeritud 299, seejuures sõnaühendit „vaba” kasutatakse 12 nimes).

Teadupärast said Tartus nii VL Isamaaline Tartu Kodanik kui ka VL Vabakund mõlemad 3 mandaadiga volikokku. Hoopis „naljakas” lugu juhtus Koeru vallas, kus valimised võitis VL Parem Koeru 8 mandaadiga, Ühtne Koeru sai 5, IRL 2 ja Keskerakond 0 mandaati. Üle Eesti said kõikvõimalikud vabaühendused esindatuse siin ja seal.

Nüüd siis sellest, et seltskonnad lähevad laiali niipea kui pidu on läbi või kui „publikut” kogunes vähem kui soovinuks. Kõik, kes bändi teinud ja ühishingamist ja musitseerimist kogenud, teavad, et see on midagi, mida tahad kogeda ikka ja jälle. Minnakse küll mõneks ajaks laiali, aga siis tullakse jälle kokku ja tehakse uuesti proovi.

Üks-kaks liiget on ehk huvi kaotanud, aga nende asemel leitakse teised. Muidugi, mõni punt võib minna lõplikult hingusele, aga muidu võib isegi solist vahetuda, bändi nimi samuti, kuid vanad ja uuemad lood võetakse ette varem või hiljem. Omal ajal keelati ära ansambel Propeller, uuemal ajal sai Saksamaal esinemiskeelu Loits. Olge lahked: 2011. aasta talvel andsid nad ühise kontserdi.

Vaba Tallinna Kodanik pakkus alternatiivi erakondadele kutsudes üles linnavõimu lahtiparteistamisele. Valimistsükli käigus moodustus tugev tuumik ja lisandusid kõvad kaasalööjad, kes tegid seda täiesti vabast tahtest ja tasuta.

Kuigi napilt jäi künnis ületamata, ei tähenda see sugugi, et peaks „pillid kotti panema”. Kõlagu pateetiliselt, aga eeskätt on meil kohustus nende 8783 inimese ees, kes vabasid kodanikke toetasid ning järelikult teatud muutusi soovisid. Praegu oli tegu vaid esimese etapi või vahefinišiga, kuid pole tarvis oodata järgmist starti nelja aasta pärast.

Vahepealsel ajal saab nii mõndagi ära teha ja Vabal Tallinna Kodanikul on kavas tegutseda edasi kõigi olemasolevate võimaluste piires. Ehk teisisõnu – kogume ideesid, täiustame repertuaari, lavalist liikumist – bänd jätkab!

Kui juba jutuks tuli punk, siis tooksin mõned näited endiste punkarite sooritustest. Tartu linnas sai Merca, kodanikunimega Merle Jääger, 324 häält ja seega Isamaalise Tartu Kodaniku nimekirjast volikokku. Kojamees ehk Tarmo Kruusimäe on aga päris hull tegija oma 2281 häälega.

Just juubelit tähistanud Villu Tammet ei huvita Eesti kohalik poliitika üldse, tal on sest lihtsalt kõrini. No arusaadav, anarhistlike sugemetega inimene hoiabki võimust kõrvale. Samas on Villu oma laulutekstidega aastaid suurt gruppi inimesi kõnetanud, seega teinud teatud sorti „valgustustööd” teiste vahenditega.

Või võtame varasema Vennaskonna. Mida see muud oli kui üks vabakond, mille keskne kuju Tõnu Trubetsky levitas järjekindlalt oma ja teistegi sõnumit?

Tänapäeval on tõsiasi, et omal ajal põlatud punkarid on tõusnud au sisse. Paarkümmend aastat tagasi ei saanud enamik rahvast neist mitte mõhkugi aru, paremal juhul vangutati pead. Nüüd korraldatakse pungifestivale koos ühendkooridega ja eri kaliibriga tegelased kuulutavad, et nemad olid nooruses ka punkarid. Kuigi tõelised punkarid neid kuidagi ei mäleta. Mina näiteks ei häbene tunnistada, et olin hoopis hevikas, küll aga punkarite mõttekaaslane ja semu ning koos „panime punki” ikka küll.

Vabaühendused ja VL-d on ebavõrdses võitluses suurte erakondadega olnud suuresti tõrjutud. Teisalt oli tunda, et neist tulenevat „ohtu” tajusid püüne peal olijad päris selgesti. Kuid eks me tea ja ole näinud lähiajaloos sedagi, kuidas esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks. Andrei Hvostov tahtis olla Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas tingimata viimane. Kui poleks olnud Hardo Aasmäed, siis oleks Hvostov oma „häältesaagi” poolest olnud esimene. Kuid see ei olegi ehk nii tähtis. Tähtis on printsiip.

 

Artikkel on ilmunud 5.11.2013 Delfis.

Seotud postitused

Kes võtab kellelt hääli ära?

Kes võtab kellelt hääli ära?

Tsirkus ometi jääb?

Tsirkus ometi jääb?

Täiesti salajane „Operatsioon piirileping“

Täiesti salajane „Operatsioon piirileping“

Kuido Merits

Enne valimistormi. Keda valida?

Kommenteeri

E-posti aadressi ei avaldata

*

Võid kasutada HTML märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>