Linna juhtimine nõuab pühendumist

Linna juhtimine nõuab pühendumist

Vahur Kalmre tegi ettepaneku leppida peale valimisi volikogus kokku linnapea isikus, aga jätta ta siis edaspidi suhteliselt sõltumatult oma tööd tegema, vähemalt oma meeskonna saaks ta ise koostada.

Arvan, et selline mõttesuund on õige.

Parteide määratud, nende kontoritele küll mugavad, kuid valdkonnas mitte kõige säravamad abilinnapead ei pruugi sellega aga veel kaduda. Nimelt ei ole abilinnapea koht alati üksnes selleks, et inimene ennast seal teostada saaks, vaid kohaks, kus tehakse endale nimi, et siis tegelikuks eesmärgiks, näiteks riigikogu liikmeks kandideerimiseks, tuntust koguda.

See on erakondlik kollektiivne investeering. Parteid peavad silmas nende kohtade täitmisel esmalt lisaressurssi (kandidaadi tuntus, esinemisvõimalused, linna vahendite suunamise võimalus), mida saab kasutada hilisemaks valimiseduks. Erakondlike valimiste jätkudes ei kao see huvi kuhugi.

Eesmärgile, asjatundlikule linnavalitsemisele, lähemale viiks linnadirektori ametikoha loomine, nii nagu see on näiteks Saksamaa munitsipaalvõimu mudelis.

Poliitiliseks juhiks ehk linnapeaks saaks hoopis linlaste poolt otse valitud volikogu esimees, linnadirektor juhib linnavalitsust kui linna haldusaparaati ja on ametis pikema perioodi kui üks linnavolikogu koosseis. Kui ta tõesti linnale kasu toob, võidakse ta küllalt kergesti ka konkursil teiseks ja kolmandaks perioodiks valida, olgu siis võimul juba pealegi mõni uus partei või valimisliit.

Sellise süsteemi käivitamine nõuaks aga suurt julgust ja pealehakkamist, et linnavalitsuse ametikohad lahti haakida «parteilisest toiduahelast».

Keeruliseks teeb selle asjaolu, et niisuguse linnajuhtimise sisseseadmiseks peaks muutma ka kohaliku omavalitsuse valimise seadust, mida saab teha aga ainult parteide nimekirjadest kokkuvalitud riigikogu.

Vahefiniši valimised

Seega peaks see olema järgmiste parlamendivalimiste teema, osa haldusreformist.

Kutsugem siis üles 2015. aasta kevadel riigikokku kandideerijaid väitlema selle üle ja lootkem, et valijad valivad riigikokku enamikus jõud, kes lubavad tegevteolise igapäevase linnajuhtimise erakonnapoliitika ahelaist, see tähendab enda otsese mõju alt, vabastada.

Moraalne lagunemine ilmneb alati, kui oma valimisaegset ja -järgset käitumist õigustatakse omameheliku žestiga, et see on ju üksnes mäng. Mängumehed ei pruugi aga elulises rollis väga tuumakad ollagi.

Kui tahame näha ametikandjate aukartust oma ülesande, oma linna ees, tuleb lõpetada mäng.

Kes on päriselt kuningas, kahur või ratsu, peab selleks olema lõpuni. Ei ole võimalik saavutada eesmärki ja linlaste rahulolu, kui valimistel on vigurid oma kohtadel, aga poole peal (siis, kui tegelik volikogu koosseis kokku tuleb) jäetakse lauale ainult etturid.

Tegelikus elus me ei taha, et kindral lahkub lahinguväljalt esimesena või kapten laevalt. Õnneks on Tartu linnapea kohalik ja oma nimekirja esinumber algusest lõpuni.

Kuid häirib, et osa parteide kindralstaabid on muutnud Tartu oma käsitluses teisejärguliseks paigaks – pidades silmas nii omavalitsuse võimalusi kohapealset elu suunata kui ka soovimatust kohapealseid liidreid esile tõsta.

On kujunenud kiht elukutselisi poliitikuid, kelle professionaalsus seisneb mõnel juhul peamiselt selles, et nad on erinevatel viisidel saanud koha riigikogus ega kavatse sealt enam kunagi lahkuda.

Selliseid proffe silmas pidades käsitlevadki parteikontorid kohalikke valimisi vaid vahefinišina, ettevalmistusena järgmisteks parlamendivalimisteks. Kohalikke lihtliikmeid nähakse vaid kahurilihana neis võitlusis.

Mis saab siin olla ilmekam tõendus, kui see: selmet anda võimalus kohalikel poliitikutel endale tuntust koguda ja ise kaela kandma hakata, esinevad debattidel nende eest tihti riigikogu liikmed, kes volikokku tulla ei kavatse.

Nii kindlustatakse olukord, kus reklaami tehakse neile, kes on seda juba niigi piisavalt saanud (see on kui avalöök riigikogu valimiskampaaniale), ning hoitakse pildilt eemal võimalikud uued parteisisesed konkurendid.

Selle asemel, et lasta väidelda neil, kes tegelikult volikokku lähevad, et nad saaksid silma paista ja selle võrra valijatelt kopsakama mandaadi saada, võetakse nende nina alt ära tohutu hulk hääli. Siis ise jälle Toompeale asudes jäetakse endast maha rida eluaegseid asendusliikmeid, kes on muutunud sõltlasteks ja tänuvõlglasteks, vajades järgmistel valimistel jälle kedagi enda asemel püüne peale hääli korjama.

Ka koalitsiooniläbirääkimisi ei malda peibutuspardid jätta tegelike volikoguliikmete pidada, siingi peavad just nemad meediale trafaretseid lühilauseid edastama, nagu igapäevatartlased seda teha ei oskaks.

Alaväärsus ei vii elu edasi

Tegelikult vajab aga Tartu pikemat vaadet, kui professionaalsed poliitikud oma hetkejõukatsumistes näevad. Just selleks avaramaks vaateks on tarvis, et linna asju korraldaks tugev ja populaarsetest erinevates valdkondades tegevatest tartlastest koosnev volikogu.

Siis lõpeb ehk ka Tartu rolli pisendamine ja tuntakse taas edasiviivat aukartust oma linna ja oma ülesannete ees. Siis ehk on võimalik ületada see hambutu ambitsioonitus, mis paistab praegu olevat kõige dramaatilisem arengupidur.

Kui ikka debatist debatti hõigatakse Tartu peamise eesmärgina välja vastavalt kas jääda või lausa saada (!) Lõuna-Eesti keskuseks, tuleb nutt peale.

Selline eesmärgipüstitus on Tartule alandav.

Esmalt seetõttu, et Euroopa mastaabis siiski nähtava ülikooliga linn ei saa rahulduda vaid piirkondliku tõmbekeskuse staatusega.

Teiseks oleks see ju tagasiminek võrreldes nii ajaloolise kui isegi praeguse seisundiga, kui Tartut õnneks veel tuntakse Euroopas ja isegi Põhja-Eestis.

 

Artikkel on ilmunud 31.10.2013 maakonnalehes Tartu Postimees.

Seotud postitused

Kommenteeri

E-posti aadressi ei avaldata

*

Võid kasutada HTML märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>