Kordan – valimisliitu rünnatakse!

Kordan – valimisliitu rünnatakse!

  Põhimõte, et pärast valimisi rusikatega ei vehita, seekord ei kehti. Ikka veel käiakse tigedate nägudega ringi ja otsitakse süüdlast, et talle siis koht kätte näidata. Nende valimiste tulemust see muidugi ei muuda, kuid sellega antakse avalöök järgmistele.

Olenemata sellest, kui üksteisele vastanduvat kampaaniat parlamendierakonnad teevad, seob neid kõiki ühine eesmärk. Keegi neist ei soovi näha ühegi uue tõsiseltvõetava konkurendi teket, mis võiks ohustada nelja erakonna monopoli.

Seetõttu polegi nii oluline, kes neist ühtedel valimistel kõige parema tulemuse saab, peaasi, et kõik kohad nelja parlamendierakonna vahel ära jagatakse. Küll järgmine kord läheb paremini, peaasi, et parteimaastikul säiliks stabiilsus, mida ükski varjatud rahastamise või valetamise skandaal murda ei suuda.

Kõige ilmsemalt tuli selline eesmärk muidugi välja kohalikel valimistel Tallinnas. Valimiskampaania fookuses oli taas Edgar Savisaar, keda vastasleer ründas droonide ja enesepaljastamisega ning kes sama «väärikalt» vastas linnakodanike raha eest kinni makstud propagandaga. Kampaaniatrikid ületasid ehk tõesti veelgi enam hea maitse piiri, kuid ainuke sisuline erinevus kõigi eelmiste valimistega võrreldes oli, et kodanikuaktivistidest ja asumiseltside esindajatest koosnev nimekiri pole kunagi varem suutnud pakkuda Tallinnas nii tugevat alternatiivi. Just see, et valimisliit künnist ei ületanud, on erakondade ühine ja suurim võit.

Kultusfilmi «Ristiisa» teises osas arutles maffiaboss Michael Corleone oma äripartneri Hyman Rothiga 1953. aastal Kuubas puhkenud rahutuste üle ja avaldas üllatust, et valitsussõduritele makstakse sõdimise eest palka, aga mässulised võitlevad tasuta. Rothi küsimuse peale, mida sellest järeldada, vastas Corleone: «Nad võivadki võita.»

Valimisliidu kampaaniameeskonnas polnud ühtegi palgalist töökohta, koos käidi mõne liikme kodus ning eelarve koosnes annetustest. Kandidaadid said valijatega kohtuda, näpistades aega töö ja pere arvelt. Ning hoolimata vähestest vahenditest suudeti saavutada 38 protsenti tulemusest, mille sai peaministri erakond.

Jah, võit ehk kohad volikogus jäi seekord saavutamata, kuid neljaprotsendine toetus Tallinnas tõestab, et rikastele parlamendierakondadele võib tõsist konkurentsi pakkuda küll. Kahe valimisliidu sissesaamine Tartu volikokku ja edu väiksemates omavalitsustes kinnitab seda veelgi.

Muidugi ei ole võimalik, et kõik valimisliidud üle Eesti nüüd seljad kokku panevad ja mingi erakonna loovad. Nii ei tohigi minna, sest nad ei esinda ühte kindlat maailmavaadet. Isamaalise Tartu Kodaniku tuumiku moodustavad IRLis pettunud konservatiivid, Vabakunnast paistavad silma vasakpoolsed intellektuaalid ja MTÜ Piraadipartei aktivistid.

Valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik kandidaatide seas oli nii konservatiive, liberaale kui ka sotse, kuid kõige enam neid, kes pole ennast klassikalisel parem-vasak-skaalal üldse määratlenud. Meid ühendab ühine nägemus sellest, kuidas Tallinna avatumalt, kaasavamalt ja ausamalt juhtida ning millised kitsaskohad tuleb linnaosades lahendada.

Võib-olla olekski õigem, kui ka Tallinnas võtaksid mõõtu erinevaid lahendusi pakkuvad kohalikud valimisliidud, kuhu võivad kuuluda nii parteitud kodanikud kui ka erakondade esindajad. Arvatavasti muudaks see valimisdebati sisulisemaks ja jätaks tagaplaanile aastatega välja kujunenud poliitilise lehmakauplemise.

Riigikogu valimistel on olukord teine. Pidage mind vanamoeliseks, aga ma ei näe demokraatia seisukohalt paremat võimalust, kui et parlamenti pürgiksid erakonnad, mis on määratlenud ennast klassikalise maailmavaate järgi.

Minu kriitika Eesti erakondade suhtes seisneb praegu selles, et nende ideoloogia on muutunud vaid sõnakõlksuks, mis tegudega kuidagi kokku ei lähe.

Jättes mööndustega kõrvale sotsiaaldemokraadid, puudub Eestis liberaalne ja konservatiivne erakond. Keskerakond, Reformierakond ja IRL on laiapõhjalised kartelliparteid, kes lähtuvad poliitilisi valikuid tehes hetkeolukorrast, populaarsusuuringutest ja poliittehnoloogiast.

Ilmekas näide on Reformierakonna kampaania Tallinnas, kus lubati linna makstava pensionilisa kahekordset tõusu ja tasuta ühistranspordi jätkumist. Just need on teemad, mille suhtes on Reformierakond olnud selgelt ja avalikult kõige kriitilisem, kuid valimistulemuse parandamise nimel loobuti väljakujunenud seisukohast.

Maailmavaatest loobumine võib tuua edu valimistel, kuid sellega kaasneb oht, mida on tunda saanud IRL. Mitmedki vanad isamaaliitlased on erakonnast lahkunud või lahkumas ning vähemalt Tartu valimistulemusi arvestades tõestanud, et nendega läks kaasa täiesti arvestatav hulk valijaid.

Ma ei üllatuks, kui juba lähipäevadel kutsuks valimisliidu Isamaaline Tartu Kodanik esinumber Imre Mürk kokku mõttekaaslased, et arutada uue konservatiivse erakonna loomise ideed. Kui Tallinnas oleks valituks osutunud mõni Vaba Tallinna Kodaniku nimekirjas kandideerinud Vaba Isamaalise Kodaniku liige, võiks sel algatusel olla suurem tähendus.

Just seetõttu on mõistetav, miks IRLi kampaania viimastel valimiseelsetel päevadel oli vähemalt sotsiaalmeedias rohkem suunatud Vaba Tallinna Kodaniku kui Keskerakonna ainuvõimu vastu. Reformierakond teatas aga juba augustis, et valimisliite ei tohi valida, ning hurjutab «eksinuid» ka pärast valimispäeva.

Valimistulemust vaadates peaks olema selge, et just valimisliitude vastane tegevus hävitas võimaluse lõpetada Keskerakonna ainuvõim Tallinnas. Opositsioonierakonnad said umbes sama palju hääli kui eelmistel valimistel. Lihtsalt Reformierakond kaotas viis kohta ja IRL võitis kolm.

Muutus oleks saanud toimuda vaid siis, kui valima oleks tulnud need inimesed, kes on pettunud kõigis parteides. Öelda nendele valijatele, et valimisliit ei ületa niikuinii künnist, tähendab, et paljud neist jäävad valimispäeval lihtsalt koju. Ega sellise propagandaga neid inimesi ju erakonna toetajateks ei muudetud.

Vastukampaaniast hoolimata andis oma hääle valimisliidule Vaba Tallinna Kodanik ligi 9000 tallinlast. Need inimesed kinnitasid, et otsus valimisliit moodustada oli õige, ning need hääled innustavad asumiseltside juhte ja kodanikuaktiviste veelgi aktiivsemalt linnas ja linnaosades tegutsema.

Tänu valimisliidule tõusid valimisdebati olulisteks teemadeks professionaalsem linnajuhtimine, halduskogudele suurema otsustusõiguse andmine ning elanike sisulisem kaasamine. Need teemad said osaks erakondade programmides ning nüüd tuleb jälgida, et antud lubadused ka täidetaks.

Valimisliit suutis ka tõestada, et valimiskampaaniat on võimalik teha nii, et valimiste hea tava valvurid ei peaks mitte kordagi etteheiteid tegema või politsei menetlust alustama. Kõige räpasema kampaania tegi taas Keskerakond, kuid ka teised parlamendierakonnad suutsid lubatud piire ületada.

Kuid kas peame kokkuvõttes ikkagi tõdema, et mitte midagi Tallinnas ei muutunud? Keskerakonna ainuvõim jäi sama kindlaks kui varem ja uut jõudu me volikogus ei näe. Parafraseerides NO99 teatriprojekti «Ühtne Eesti» järel ilmunud kõnet (mida ei peetud): muutused ei sünni ühtede valimistega – need sünnivad iga päev. Just seetõttu ei tuleks vastust otsida mitte nendelt, vaid järgmistelt valimistelt.

Muutusi ei tasu oodata nendelt, kes soovivad status quo säilimist, vaid nendelt, kellele kehtiv süsteem ei meeldi. Mul on viimasel kahel aastal olnud võimalus suhelda päris mitmetega nendest, kes soovivad Eesti poliitilise kultuuri muutumist.

Erinevatel põhjustel näeb enamik neist endil aga vaid kõrvalseisja ja plaksutaja rolli. Niikaua kuni nad ütlevad «tehtagu!», ei muutugi midagi. Kes teab, võib-olla muutsid need kohalikud valimised nende arvamust ning nad on valmis mugavustsoonist välja astuma.

Artikkel on ilmunud 23.10.2013 ajalehes Postimees.

Seotud postitused

Parteide paanikal võivad olla kurvad tulemused

Parteide paanikal võivad olla kurvad tulemused

Kommenteeri

E-posti aadressi ei avaldata

*

Võid kasutada HTML märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>