Haruldane üksmeel

Haruldane üksmeel

Valimistejärgset vaikust adudes hakkasin mõtlema sarnaselt Kivirähkiga («Rahu ja vaikus», EPL 26.10), et näe, rahu on taas maa peale saabunud. Olemasolevate positsioonid on kindlustatud, all-linnas on kõik endine, Toompeal ei ole otsest vajadust jõujooni ümber mängida. Saab rahulikult edasi toimetada ja on õnnis vaikus, kuna paljud inimesed säilitasid oma töökoha, mis neile kuulekuse eest osaks saanud. Ei mingit paanikat ega vajadust end erasektoris tõestada ja ausates tingimustes konkureerida.

Üks pisike okas on siiski poliitikute hinge siginenud: vabakond – mis see siis nüüd oli? Mingid asumihipid tulid ja hakkasid tahtma otsustusõigust! Sisenesid meie ärajagatud poliitmaastikule? No seekord hingame veel kergendatult, jäi neil ju protsendike puudu.

Eesti Ekspress kirjutab (31.10): «Tallinna valitsev Keskerakond kehtestas märkamatult korra, kus asumiseltside esindajad pääsevad linnaosa halduskokku ainult valimiste võitjate (praegusel juhul suuremate parteide) ridades. Oktoobris 2009 muutis Tallinna volikogu linna põhimäärust nii, et see jäi märkamatuks isegi opositsioonile ja selle poolt hääletasid ka isamaaliitlased.»

Talle vastab Toomas Vitsut: «Arusaamatu on väide, et halduskogude moodustamise korra kehtestas märkamatult Tallinna valitsev Keskerakond. Rõhutan, et Tallinna põhimäärusse tehtud halduskogude moodustamist puudutava muudatuse kiitsid hääletamisel heaks ka linnavolikogu teiste fraktsioonide esindajad. Seega on tegemist lausa haruldaselt konsensusliku otsusega, mille tegemisel osalesid oma poolthäälega kõik sel korral kohal olnud 44 volikogu liiget kõikidest fraktsioonidest.»

Vitsutil võibki õigus olla! On täiesti võimalik, et keegi ei ole hääletanud muudatuse poolt kogemata ja teadmatusest. Sest minevikust on küllalt näiteid, kuidas poliitikuid tabab haruldane üksmeel –  enamasti on siis põhjuseks isiklik või parteiline kasu, mille alla käib kindlasti ka konkurentide esilekerkimise tõkestamine.

Ei ole me ju vaatamata sotsioloogilisele eksperimendile nimega Rahvakogu veel näinud erakondade tahet vähendada iseendi riiklikku rahastamist, langetada erakondade loomiseks vajaliku 1000 liikme arvu või valimiskünnist.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste andis umbes kaks aastat tagasi riigikogu täiskogule üle põhiseaduskomisjoni algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis võimaldanuks erakondadel luua demokraatia arendamise sihtasutusi (lühendatult DASA). Parlamendierakonnad oleksid saanud 900 000 eurot lisaks. Ja kohe saabus ka koalitsiooni-opositsiooni koosmeel.

Sotsiaaldemokraat Nestor arvas, et selle raha eest tuleb teadlikkust tõsta, sama kinnitas ka reformierakondlane Rummo. Keskerakondlase Eesmaa hinnangul andnuks selliste sihtasutuste loomine võimaluse leida ühiskondlikele probleemidele põhjalikumal analüüsil tuginevaid poliitilisi lahendusi ning IRList ei meeldinud DASAd-MSAd vaid tuntud teisitimõtlejatele Herkelile-Lukasele.

Kohe tuli paralleelina meelde üks seik ajaloost (1991), mille on kirja pannud Tarmo Vahter raamatusse «Vaba riigi tulek»: «Rõhuv enamik Ülemnõukogu liikmetest kasutas saadikupositsiooni isikliku elukvaliteedi parandamiseks. Ülemnõukogu Asjadevalitsus pidas seda delikaatseks teemaks, millest ei sobinud avalikult rääkida. Aprilli alguse seisuga koostatud nimekirja järgi oli rohkem kui 70 saadikut esitanud taotluse defitsiitsete kaupade ostmiseks. See nimekiri oli ilmselt ainus koht, kus Rahvarinde, Eesti Komitee ja Interrinde poliitikud ühel meelel kokku said.» Ehk mis on muutunud?

2005. aastal on Keskerakonna liige Enn Eesmaa konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas» oma ettekandes pealkirjaga «Eetika ja poliitika» tsiteerinud prantsuse kirjanikku Andre Maurois’d, et tuua näide poliitliidri elementaarsetest, kuid sageli nii harva esinevatest eetilistest omadustest. Maurois kirjutas Teise maailmasõja eelõhtul: «Juhil peab olema igasugusest kontrollist kõrgemal seisev tugev kohusetunne. Juhid võivad võimu ainult niikaua enda käes hoida, kuni nad oskavad iga päev seda väärida. Inimene, kes juhtivale kohale asudes mõtleb rohkem enda heaolule kui kohustustele, pole juht. Juhtide ülesanne on juhtida, see tähendab, näidata au ja töö teed.»

Paradoksaalne, et seda tsiteeris Keskerakonna liige, kas pole? Erakonna, mille juht on osav manipulaator ja demagoog (ja kes rahvusringhäälingu telekanalis ühemõtteliselt viitab, et korruptsioon on tühiasi), erakonna, mille kohta ütleb tabavalt Peeter Oja: «Mis on märksõna, mis ühendab neid, kes lähevad Keskerakonda? Ma leian ainult ühe sõna – omakasu.» (PM 26.10.2013)

Head juhti iseloomustab muudatustega kaasas käimine, ja muutunud on see, et Tallinna seltsindus pole aastaid nii võrgustunud ja kompetentne olnud. Nüüd on üle mitmeteistkümne aasta valimistel välja tulnud kohalikest aktivistidest koosnev valimisliit, mis on vaatamata esmakordsele tulekule ja piiratud ressurssidele pälvinud ligi 9000 tallinlase usalduskrediidi.

Kõik erakonnad on rääkinud suuremast kaasamisvajadusest ja kodanikuühenduste arvamuste arvestamisest otsustusprotsessides. Nüüd on neil poliitikuil võimalus tõestada, et nende sõnad pole tühised, ja seista Tallinna halduskogude moodustamisel põhimõtte eest, mis kirjas Tallinna põhimääruse paragrahvis 89: «Tallinna erinevate piirkondade ja asumite huvide paremaks arvestamiseks omavalitsuse ülesannete teostamisel moodustatakse linnaosa halduskogu.»

Linnavolikogus võtavad niigi sadu hääli kogunud seltslaste asemel kohad sisse paarteist-mõnikümmend häält saanud parteilased, sest süsteem soosib neid.

Mihkel Mutt osutab: «No kui palju on üldse neid inimesi, kelle missiooniks on ligimest teenida? Kahjuks vähe. Ja kui paljudel niisugustest neist on eeldusi ja võimeid poliitikas midagi korda saata? Veel vähematel. See-eest kui palju on neid, kes tahavad võimu? Oi, kui palju.» («Võimuiha patukustutuseks on rahva teenimine», PM 28.10) Paraku too võimusoov ja iseenda positsioonide kindlustamine (justkui see oleks ühes vabariigis primaarne!) torkab silma kõikide praeguste parteide sammudest.

On aeg liikuda salamahti-parteistamiselt suurema avatuse poole ja lubada oma piirkonda esindama need isikud, kes valijaskonnalt oma asumis/külas/linnaosas enim usaldust on pälvinud. Valija tahe olgu eespool parteilisest tahtest. Seltside esindajate hulgas on tõepoolest terve hulk inimesi, kelle missiooniks on ligimest teenida, oma kodukandi parema elukeskkonna nimel. Ilma üüratuid kuluhüvitisi ja defitsiitseid kaupu nõudmata.

 

Artikkel on ilmunud 11.11.2013 ajalehes Postimees.

Seotud postitused

Rahvastiku kasvuks on tarvis ühiskonna tuge ja hoiakute muutust
Brit_2

Rahvastiku kasvuks on tarvis ühiskonna tuge ja hoiakute muutust

Tallinn alandab ja eirab lasteaiatöötajaid ja lapsevanemaid

Tallinn alandab ja eirab lasteaiatöötajaid ja lapsevanemaid

Kodaniku hääl volikokku!

Kodaniku hääl volikokku!

Suur vend valvab sind (Orwell „1984“)
Ummelas vol 2 Ummelas vol 3

Suur vend valvab sind (Orwell „1984“)

Kommenteeri

E-posti aadressi ei avaldata

*

Võid kasutada HTML märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>